Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuidas jagada kodukontori kulusid isiklike ja ettevõtte kulutuste vahel?
„Midagi keerulist ega uut siin pole,” ütleb Lepvalts. „Lihtsalt öeldes on kõik kulutused, mis on vajalikud ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks, arendamiseks, kõlblikud firma kuludeks. Kulutused, mis on seotud isikliku hüve saamisega nagu söömine, lähevad maksu alla. Tähele tuleb vaid panna, et see, mis ühe ettevõtte jaoks ettevõtlusega seotud kulud, ei pruugi teisele kulutuste reale sugugi mitte sobida.”
Ta toob näiteks puugisüsti, mis on kohane tegelasele, kes pakub muruniitmist, ent hulga keerulisem on seda siduda ettevõtlusega raamatupidamisteenust pakkuval isikul.
Rääkides kontorikuludest, on parim tõmmata analoog kontoriga ning märkida kuludeks esemed ja teenused, mis on iga kontori puhul tavapärased kulutused. Kui kodukontori kulud on ka samal ajal ka eraviisiliselt tarbitavad, on õige panna neist maksuvabalt ettevõtluse kuludesse vaid osa.
Kommunaalkulud nagu elekter, vesi ja üür on proportsionaalselt jagatavad. Tähele tuleb vaid panna, et kui teie eluase on olnud kasutuses ka äriotstarbel, siis müümise korral peab selle eluaseme müügikasult maksma proportsionaalses osas tulumaksu, kuigi muidu on seaduse järgi teatud juhtudel eluaseme müük tulumaksuvaba. Interneti-, televisiooni- ja telefonikõnede arved võiks vormistada otse firma nimele, kuid hüvitada ettevõttele muidugi erakasutuse osa.
Rääkides harjumuspärastest kontorikuludest nagu paber, pliiatsid, arvutitool või printer, tuleks lähtuda printsiibist, et kodukontorisse on need sama kohased, mis suurde kontorisse. Küsimusi võivad vaid tekitada isikliku kasutamise võimalusega ostude puhul nagu kunst, rohelus või vaibad, mis tavakontoris probleeme ei tekitaks, kuid mis kodukontoris pole isiklikust kasutusest selgelt eraldatud.
Esinduskuludega on kodukontoril vähe seost
Esinduskuludega kodukontor seotud ei ole, sest nendena käsitletakse enamasti seaduses vastuvõtukulusid nagu partnerite või külaliste puhul tehtud kulutused toitlustusele, majutusele või transpordile. „Esinduskulusid võib ette tulla, aga neid käsitletakse üldreeglite järgi,” ütleb Lepvalts, lisades, et kui siiski kodukontori pidaja teeb esinduskulusid, viies näiteks oma äripartnerid ärilõunale või teatrisse või tehes neile kingitusi, tuleb tehtud kulutused igakuiselt deklareerida TSD lisa 5-l.
Auto ja muu transpordi kasutus on kodukontori töötajal samalaadne kui muudel juhtudel ning kütusetšekkide ja taksokasutuse puhul tuleb tõendada nende seotust ettevõtlusega. Reklaamikulusid võivad teha nii suured kui ka pisikesed firmad ning nende puhul ei pea kartma, et maksuametnik nõuab käegakatsutavat tulu. „Reklaamist sündiva tulu tõusu ei saa keegi nõuda, sest kui me teaks ette, et reklaamist sünnib kasu, siis ainult seda teekski. Ükski reklaamikanal ei anna aga minu teada sellist kasugarantiid.”
Lepvalts toonitab, et kõik firma arvelt tehtavad kulutused peavad olema tõestatud ja maksuametniku küsimuste korral peavad olema olemas tšekid ning selgitus. „Mõnede kulutuste puhul on seos selgem kui teiste puhul. Aga mõistlik ettevõtja teeb kulutuse, kui see tundub talle äriliselt kasulik ja ma ei pea siin silmas maksulist kasu.”
On kulutusi, mille puhul oleks hea fikseerida nendega seotud asjaolud, näiteks kütusetšeki või sõidupileti korral konkreetne sõit või vastuvõtukulude puhul võõrustatu, et mõni aasta hiljem ei oleks vaja hirmsast meenutamist.”
Hetkel kuum
Enimloetud
2
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele