Enno Lepvalts: “Vigade eest vastutab ettevõtja oma rahaga”. Vastutus ja riskid

„Eesti ettevõtjatel ei ole lihtne tegutseda nendes majandustingimustes, milles oleme täna sunnitud töötama: ümberringi on maksutõusud ja sellest tulenevalt kerkivad hinnad. See on mõistetav, sest ettevõtete eesmärk on ju teenida kasumit, mitte aga pelgalt maksude maksmine. Kuigi viimastel aastatel tundub, et meie riigiisad arvavad just vastupidiselt,” möönab Lepvalts.

Ta lisab, et kui enda ettevõtte finantsasjadel on enamasti omanike sõrm alati pulsil, siis hoolikalt peab jälgima ka teiste osapoolte rahavoogusid. „Kasulik on jälgida nii koostööpartnerite, klientide kui ka tarnijate võimet arveid maksta. Tarnijate puhul, kui tegemist on ettemaksutehinguga. Ettevõtja peab olema hoolikas ja tegema omalt poolt kõik võimaliku, et mitte enda rahast ilma jääda.”

Kuidas seda teha? Esimese asjana soovitab ekspert vaadata, et partneril poleks maksuvõlga. Ja kui on, aga ajatamata, on asi tõsine. „Hoolimata ettevõtte juhtkonna või müügiinimeste mesijutust tasub arvestada, et maksuvõlg viitab alati mingile probleemile!“

Eestis ollakse tema sõnul väga karmid keelatud kaupade liigutamisel või teenuse osutamisel nii agressorriikidesse kui ka agressorriikidest. „Üldiselt ettevõtjad, kes sellel äärealal tegutsevad, teavad väga hästi, millega nad tegelevad. Ent võib juhtuda, et nende raamatupidaja ei ole nende küsimustes nii hästi valgustatud – sel juhul tuleb tehingute ja kaupade nimekiri endale selgeks teha“.

“Ja kui ei olda nii kindel tehtu seaduslikkuses, tuleb sellistest tehingutest üldse eemale hoida, sest kriminaalmenetluses eksisteerib termin kaasaaitaja. See tähendab, et raamatupidajast võib pahaaimamatult saada kaasaaitaja ning selle ei ole menetluse puhul midagi meeldivat. Ent piirdudes Eesti ja Euroopa Liidu piires asjaajamisega on sellised ohud väiksemad.”

Aastaaruande koostamine on juhtkonna ja raamatupidaja koostöö, ent seaduse kohaselt on raamatupidamise aastaaruande kokkupanek juhtkonna ülesanne, kes võib kasutada selleks alltöövõttu, raamatupidajat, palgatud tööjõudu või osta selle teenusena sisse. Kuna raamatupidaja ei tee juhtkonna eest tehinguid, lasub aruande andmete eest vastutus juhtkonnal.

Lepvalts lisab, et kui raamatupidaja koostatud aastaaruanne on valmis, ei tohi ükski juhatuse liige sellele pimesi alla kirjutada, sest sellega ta kinnitab ja kiidab aruande seaduse ees heaks.

„Ja tagantjärele enam ei saa kedagi süüdistada, et ta juhatuse liikmena ei teadnud, märganud või osanud arvata, et midagi on valesti. Seetõttu tuleb võtta aega ning nii tegevusaruanne kui ka lisaaruanded tähelepanekult läbi vaadata. Küsimus on enamasti suurusjärkudes ja kuidas lisad on üles ehitatud: ettevõtte juht ju peaks teadma, mis tema ettevõttes toimub ja sellest tulenevalt oskab ta probleeme märgata. Võib-olla on raamatupidaja teinud mõnes suurusjärgus vea, võib-olla on algandmetes mingid numbrid valesti sisestatud? Inimesed ei ole ju veatud.”

Ta rõhutab, et raamatupidaja teeb oma tööd ja juhatus peaks tegema oma tööd. „Juhtkond ei tohi näiteks eeldada, et raamatupidaja võlub kuskilt tehingudokumente. Ainult pangaväljavõttest nimelt aastaaruande kokkupanekuks ei piisa, sest raamatupidajal on vaja kontrollida kõiki dokumente. Mõlemal poolel on kohutus teha oma ülesannet korralikult ja kuna juhtkonna ülesanne on aruande koostamine ja esitamine, lasub vastutus seaduse järgi juhtkonnal – olenemata sellest, kuidas kaks osapoolt on omavahel vastutusi ettevõttesiseselt jaganud. Seaduse ees on raamatupidaja on tehniline töötaja.”

www.vesiir.ee